Mina võrdleksin improt suurte lainete keskel ujumisega. See on võluv ja julgust nõudev korraga. See võtab kogu su tähelepanu ja seda tehes oled sa palju lapsemeelsem ja õnnelikum inimene. Lainetes ei tea päris täpselt, kas laine tõstab su üles või jääd sina lainele alla. Nii ka impros - see, kuidas lugu kulgeb, sõltub sinust ja sinu lavapartnerist ja paljudest väikestest mõttekildudest ja emotsioonidest, mis kokkuvõttes teevad selle ühe ja ainulaadse loo. Igal juhul on see põnev ja nauditav. Alati tahaks uuesti proovida.

Ma armusin improsse ajapikku, see polnud armastus esimesest silmapilgust. Improtundides sain juurde palju enesekindlust (nt midagi hirmsat ei juhtugi kui midagi sassi läheb, endal on hoopis naljakas ja teistel ka), õppisin koostööd (nii meeskonnatööd kui suhtlust lavaparneritega) ja mis kõige olulisem - see hunnitult vaba õhkkond improtunnis annab võimaluse maha laadida oma igapäevamured ning peale tundi minna justkui uuestisündinult ja energiat täis vastu oma  toimetamistele. Ja seda kõike tänu Rahelile! Soovitan soojalt planeerida kalendrisse aeg improtunniks, sest see võib muuta sinu elu 😉 Ja loomulikult ainult paremuse poole!

Improteatrikogemus on andnud õige salamisi, aga see-eest väga suure annuse igapäeva- ja tööelus vajaminevaid oskuseid, kindlustanud arusaamad iseendast kui inimesest, aga ka kui esinejast ja grupiliikmest. Minu jaoks on impro ja seal jagatavad väärtused ning üheskoos toimetavad inimesed olnud väga vajalik vaimse tervise vitamiin, milleta enam ei oskaks eladagi.