Improteater on Eestis veel suhteliselt uus nähtus. Selle kohta levib igasuguseid arvamusi – küll kardetakse, et publik on sunnitud tegema midagi ebameeldivat, küll leitakse, et sedasorti teatrit võib igaüks harjutamatagi teha või et tegemist on proovisaalitehnikaga, mis lavale ei kõlbagi. See-eest neilt, kes on esimest korda improteatrit vaatama tulnud, kuuleb enamasti teistsuguseid reaktsioone. Iga improtaja on kuulnud mõnelt sõbralt pärast etendust lauseid nagu: “Kuule, aga see oli ju väga lahe!”, “Räägi nüüd ausalt ära, kui palju teil seal ikka ette kokku lepitud oli?” või “Tead, ma siin mõtlesin, ma tahaks ka seda proovida..”.
Iga improviseeritud etendus on ainukordne ning sünnib ainult selles hetkes just nende näitlejate ja publiku koostöös. Väga raske on kellelegi eelnevalt selgitada, mida ta vaatama tuleb, sest näitlejad ei tea seda päris täpselt isegi. Kuigi ka klassikalises sõnateatris on iga etendus ainukordne, teeb ainult improvisatsioonist lähtumine improetenduste loomise palju riskantsemaks. Palju on kaotada, kuid veel rohkem on võita. Aga kogemus näitab, et kohapeal sündivale loole elab enamasti ka alguses skeptiliselt asja vaadanud publik lõpuks tuliselt kaasa. Ja sellist energiat, millega improteatriga tegelemine kaasa toob naljalt mujalt ei leia! Loe lähemalt improteatri kohta wikipedia.org lehelt: https://en.wikipedia.org/wiki/Improvisational_theatre
Vaata, mis Eesti impromaastikul veel toimub: https://improv.ee/